Artikkel oli inspireeritud diskussioonist SACH-ESTONIA listis

Milline võiks olla transpersonaalse psühholoogia (psühholoogi?) nö praktiline suhtumine ellu?
Kuidas suhtub sellesse Ken Wilberi nn “küps ego” (Persoona + Vari), Kentaur (Anima + Animus), shamaan (loodusmüstitsism), pühak (jumalik müstitsism), tark (vormitu müstitsism), siddha (Ühe Maitse)…?
Minu praeguse taipamise järgi on TP mitte ainult teooria, vaid ka nö elupsühholoogia (a la filosoofia --- elufilosoofia), st midagi rakenduslikku igal hetkel.
Kui nüüd keegi kuskil esitab mingi väljakutse, siis kuidas sellesse suhtuda eelnimetatud tasanditelt?
Milline on meie (minu, Sinu) tasand?
Oletame, et minu “tasand” on selline, et viskan asjale nö pilgu peale ja tunnetan, kuivõrd see on praegu seotud mulle hetkel vajalike arenguimpulssidega. Kuivõrd see mind puudutab? Eelduseks on, et olen end “ära tundnud” dünaamilise, alatasa muutuva, “elukestvalt areneva” individuaalsusena, kes on teadlikult asunud läbima mh oma haavade (“kaduma läinud hingeosiste”) integreerimise “triaade” (Põrgu---Puhastustuli---Taevas). Seetõttu on minus tekkinud teatud “eristav tarkus”, võime valida mulle olulist kõikvõimalike väljakutsete seast, mida enda ümber märkan, et kogeda kiiremat “valgustumist”. (“Võidab see, kellel on sügavam kogemus” – Robin S. Sharma)
Kui impulss sobib, võtan selle tänuga vastu ja kogen endas järjekordset “arengunihet” olenemata sellest, mis raamides see impulss on “defineeritud”. Antud juhul siis nt tead(us)likus, st minu teadlikkust ehk mõistmist (mitte ainult “sõnulväljendamatut” tunnetust) avardavas võtmes. Kusjuures ma ei pea enda jaoks isegi mitte määratlema, kas antud “teadus” järgib klassikalist, postklassikalist, post-post-klassikalist vms paradigmat (mille najal siis vastavad (teadus)kogukonnad hindavad teadlikkuse avardumise väärtust omas paradigmas).

Kui aga antud impulss mulle “ei sobi”?

Siin on tundub et kaks võimalust.

Esiteks ta ei puuduta mind, jättes mind “leigeks”
Vbl siis ma eeldan, et see sobib kellelegi teisele, mõnele kindlasti  isegi nagu “rusikas silmaauku”.Nt eeldan ka, et ükski loominguline väljakutse ükskõik millise loovisiku poolt pole “juhuslik”, vaid sünnitatud sotsiaalse organismi mingite “ühikute” arenguvajadusest. “Igaühe jaoks on kuskil keegi.” Liiati kui see tekitab kirglikke poolt- ja vastuväiteid.
Teine variant ongi, et see väljakutse töötab ristivastu minu hetke baasuskumustele, enesetunnetusele, st ei jäta mind külmaks. Siis võib see tunduda mulle kuskiltpeale intensiivse õppetunnina oma “alustunnetuse” ülevaatamiseks, tervitatava proovilepanekuna oma hetkemõistmiste vettpidavuse suhtes. “Ole Sa kuum või ole sa külm – aga ära ole leige” – ütleb Jumal. St leia endale asjad – ja sukeldu neisse! - , mis Sind elus tõeliselt erutavad, sind kirglikuks muudavad – mille kaudu kogedki liikumist sügavama täitumuse sisse.
Sel juhul pean ehk olema tänulik oma vastilmutunud Õpetajale, kes mind niimoodi proovile paneb…?
Nüüd – “vene hing” on minu jaoks väga praktiline, eluline nähtus, millega märkan end kokku puutumas igapäev (sh Kopli trammis, Balti jaama turul, kontakt-improvisatsiooni treeningutel). Kuna see on kohati mu jaoks midagi “täiesti teistsugust” (no umbes nagu Nainegi), siis on see ühtaegu ka midagi väga põnevat, seikluslikku, rikastavat. Nt minu lemmikfilmirežissöör on pärit just vene kultuuriruumist.Minu ANIMAT on kahtlemata rikastanud sealtsamast pärit Anastasia-lood. Vene “kommunismi-eksperiment” oma mõõtmatus, igasuguse “transpersonaalse reaalsusetaju” kaotanud romantismis  ületab mu jaoks oma inspireerivuselt isegi Šveitsi tegeliku kommunitarianismi. Vbl sellepärast, et ka mulle meeldib mitte ainult unistada (olles “visionäär”), vaid lausa uneleda, liiati siis veel tänastes uutes New Age´i poolt kanaldatavates “üliteadvuse arhetüüpides” nagu “üleminek viiendasse dimensiooni”, “Vikerkaaresõdalaste ilmutumine”, eskperiment “uus lähisuhe”, “igavene noorus” (taoismi doktriinist) jms.
Kas mitte iga väljakutse pole viimselt osa Mängu Ilust, sellest Kosmilisest Tantsust (lila), millesse meid on kutsutud sedamööda, kuidas avaneb meie inimpotentsiaal, kuidas tõusevad teadvusse ja löövad õitsele meie psüühilised funktsioonid, kuidas tasapisi hakkab ilmutuma Tunnistaja-identiteet, tohutult avardades meie mänguruumi ja pakkudes üha sügavamalt Vaba Langemise (sh ka koosolemise uutes sünergiates) kogemust…?
Minus tekitab kõik see, mis mind“arenguliselt erutab”, sügavat tänutunnet. Mis mind aga ei puuduta, selle suhtes tunnen teatud empaatiat nendega, kes oletamisi just “sealtkaudu” edasi liiguvad – et kunagi ja kuskil vbl paljudega (kui mitte kõigiga)  “keskpõrandal koku saada”
Sest Elu olemuseks on – minu tänases alususkumustikus - lakkamatu täiustumine, katkematu Atmani Projekt, Miljon Õit (mis õitsele puhkevad) – ja millegipärast tahan seda kõike täna sügavalt jaatada. Isegi siis, kui midagi eitan.